No tere kool!

Suvi on läinud linnutiivul ja siit ta tuleb, see jahedake sügisõhtu, värvilised astrid süles.

Esimese septembri eelõhtul vaatan kurva pilguga ilmateadet, oodates järgmiseks päevaks tihedat vihma. Aga vaata imet, hoopis päikest ja sooja lubatakse ilma-äpis. See on tore! Kui vett ei kalla krae vahele ja tuul ei puhu mantlit seljast ära, siis võib ju küll öelda, et kooli on tore minna!

Tuleb meelde paari päeva eest loetud lillepoekese teade facebookis, et hoihoihoi, kohalik rahvas! tulge andke teada, kui palju neid lillakirjuid astribukette oleks vaja varuda? See tuletas kohe meelde, et ongi nii, kalender ei peta, esimene koolipäev on ukse ees.

Ma ütleks, et see esimese klassi mineja sirge selg ja avatud pilk on kadestamist väärt. Uudishimu on ikkagi suurem kui see väike hirm tundmatuse eest. Uued sõbrad intrigeerivad. Avaneb täiesti uus maailm, eks ole.

Kui ma nende väikeste inimestega pildistamisel jutustan, siis nad on nii ägedalt uhked oma hetk tagasi alustatud koolitee üle. Kõva häälega teatavad nad mulle oma kooli nime või laovad kohe letti, et uus koolikott on juba ostetuuud! Mõistad jah, täiesti uus kott kogu tavaariga, mis sinna sisse käib – pinalid-pliiatsid-vihikud ja muu seesugune kraam. Tõenäoliselt lemmik multikategelasega seal peal. Hmhm.

Kaua see kooli alustamise vaimustus kestab, on hoopis teine teema. Aga selleks päevaks sätivad end needki, kes ahastusega meenutavad suve, mis nii lühikeseks jäi.

Palju õnne, jõudu ja jaksu teile kõigile, kes te astute homme esimest korda 1. või 9. klassi! Ja teile, kes te sätite end homsest gümnaasiumiklassi pinki. Ja teile ka, kes te hakkate üliõpilaseks!

Neile, kes homme kooli ei lähe, annan kaasa ühe ülesande ragistamiseks. Kalju Kallaste alustab oma raamatut “MURRA LÄBI. Matemaatika nuputamisülesanded põhikooli õpilastele.” järgmise ülesandega:

Kaks kunagist koolivenda kohtusid juhuslikult tänaval. Vestluse käigus ütles üks, et tal on kolm last. “Kui vanad nad on?” küsis teine. “Nende vanuste korrutis on 36, vanuste summa on aga võrdne just praegu möödasõitva bussi numbriga,” vastas esimene. Vaadanud bussi numbrit, märkis teine, et andmeid laste vanuse määramiseks on vähevõitu. “Vanem laps on mul punapea,” täiendas seejärel esimene. “Noh, nüüd ma küll tean, kui vanad su lapsed on”, ütles teine ja nimetas täpselt laste vanused. Kui vanad olid lapsed?

Kalju Kallaste

Kas ma ütlesin, et see on põhikooli matemaatika? Jah, muidugi ütlesin. Nii et kõik armsad täiskasvanud, see on teil ju köömes lahendada. Ja kes hakkama ei saa, läheb ostab endale ka eksemplari MURRA LÄBI

M.