Perepildid on hästi armsad! Lapse portree on armsam veel.
On hetk. Ta on laps. Ema silmad ja isa huuled. Vaatab uhkusega. Teadmata oma sarnasusest, aga ehk aimab. Nii ühte nägu oma vanematega, nii ühte tegu oma vanavanematega. Jätkub see helepikk juus, ikka edasi vaatavad need suguvõsa rohelised silmad. Kelle moodi ta lapsena on olnud. Kelle moodi tahab olla. Kelleks saab ta suurena? Kas mäletab end lapsena. Peegeldus pere pinnalt.
Mirelle on üks neist nunnudest, keda olen saanud pildistada üsna väikesest peale. Üleval blogipostituse päises on pilt, mis tehtud juba enam kui viis aastat tagasi. Siin toolil istus tüdruk aga käesoleva aasta kevadel, kui esimene ülikooliaasta oli lõppemas. Nii oma isa moodi, väga palju ema moodi. Oma pere nägu. Iseenda nägu.
Mari
