Blogirõõmud

Blogid on ju ajast ja arust! Kes see enam viitsib lugeda. Nüüd on kõik Instas! Istuvad seal ja skrollivad. Raamatutki enam ei loe. Äärmisel juhul e-raamatut või kuulavad audiot.

Seda väidet olen nüüd korduvalt kuulnud. Ja ümberringi inimesi jälgides jääb mulje, et skrollivadki. Raamatuid ikka loevad. Aga instas skrollivad päris hooga, ja eks mina ise ka. Samas raamatuid loen ikka paberil. Nii armas on see trükisooja uue köite magus või vana ja aastaid riiulis seisnud veidi tolmune lõhnapilv. Võtad kätte ja tunned, et on reaalne asi. Raamat.

Sama lugu on fotoga. Pildistamisel räägime failidest, RAWdest ja JPEGedest. Räägime konvertimisest ja resolutsioonist. Postitamisest ja sheerimisest räägime kindlasti. Filtritest veel pealekauba. Fotofailid on nii mitmekülgsed ja neid on nii imelihtne oma soovi järgi muuta või paljundada, seejärel jagada. Ja jagamine on oluline, selle vastu ei saa keegi. Juba fotograaf ise soovitab, eks ole. Et tehke lapsest ilus portree vanaemale sünnipäevaks või vanaisale jõulukingiks! Ja et pulmafotode galeriid tuleks kindlasti sõpradele näidata!

Foto on emotsionaalne mälestus, mõeldudki jagamiseks, sõprade vahel ja erinevate põlvkondade vahel. Selge see. Ja digifotot on ikka hirmus lihtne jagada. Tänasel päeval mõistab iga titt pilti kuhugi postitada ja kellegagi jagada, rääkimata vanavanematest, kes samuti juba päris vabalt puutetundliku telefoniga ümber käivad või siis igavusest raamatukogu arvutis sotsialiseeruvad. Seega – elagu digi!

Ikkagi armastan mina paberfotot rohkem. Ja ma usun, et päris ajaleht, see vihaste ja inetute netikommentaarideta paberleht, päris ära veel ei kao. Samuti tellin ma mõnda ajakirja kodusesse postkasti. Lihtsalt, et oleks pühapäeviti, sel aeglasel hommikul kohvikõrvasena lapata. Selliseid pärleid nagu päevikut või tsitaatide kogu tuleb raudselt kaunikaanelisse märkmikku kirjutada. Seda usun ma ka. Sellisesse märkmikku, mida saab paelaga kinni siduda, või kuhu saab täpilistele lehtedele kirjutatud tekstide kõrvale lilli ja liblikaid kripseldada.

Nii et kui aegunud see blogimaailm ikka olla saab. Pole see ju nii vana kui raamatutrükk või fotolabor. Jah, eks maailma imede arengutempo aina tõuseb. Asjade ja nähtuste iga aina kahaneb. Aga kuni on kasutajaid, on elu. Tundub, et ka blogimaailmas.

Mõtlen nendele tuhandetele lastele, keda olen aastate jooksul pildistanud. Ja vahel on kahju, et neid lugusid või seiklusi, mis pildistamise jooksul juhtunud on, kirja pole pannud. Kas ma paneksin neid nüüd blogisse kirja? Vot ei teagi. Eks see siis paistab selle blogiseikluse käigus. Selle seikluse, mis siit postitusest nüüd alguse saab.

PS. Kel mõtteid ja küsimusi, saatke aga teele – iga teemapüstituse luban tõsiselt läbi mõelda ja võimalusel vastata. Või veel parem, bronnige pildistamiseks aeg, tulge ajame juttu ka!

Mari